Mis on vahepeal toimunud?

Niinii, viimasest postitusest on möödas ikka metsikult palju päevi ja nädalaid. Leidsin tee blogideni ja hakkasin ka siin kirjas olevat juttu taas lugema ning mõtlesin, et võiks veidi vahepealsest ajast kokkuvõtteid teha. Niivõrd detailselt enam ilmselt ei mäleta, kuid siiski, annan endast parima. Bakalaureuseõpe hakkab vaikselt lõpule jõudma... well vähemalt ideaalis, kuid reaalsus on lisapoolaasta või isegi terve. Viimast varianti muidugi ei taha lubada omale, kuid kui peab, siis peab. Hetkel takistavad kooli lõpetamist mõned sooritamata ained ja tegemata praktika. Muidu on koolis tore, olen erialavalikuga rahul ja ootan juba aega, mil saan asuda tööle näiteks Elektrilevis. Kas tõesti kohe pärast baka kättesaamist tööle ja mitte enam magistrisse edasi? Jah, tõesti on hetkel siht selline silme ees, et aitab õppimisest mõneks ajaks. 15 aastat olen juba koolipinki kulutanud, oleks aeg õpitut veidi ka kasulikult rakendada ning hiljem töö kõrvalt mittestatsilt ehk siiski ka magistrikraad omandada. Praegu aga üritan kooli kõrvalt veidi lisa teenida olles niiöelda fiie (jah, tean et seda ei kirjutata nii). Tegelen autovaruosade müügiga, sõidukite demonteerimisega ja hooldusega. Kuidagi ei teki seoseid minu erialaga eksole... Kuid autodega tegelemine on mulle olnud hobiks ja number kaks meelepäraseks tegevuseks juba sünnist saati. Okei, nii vist pole päris õige öelda, sest kaheaastasena ei osanud ma garaažis muud teha, kui vaid korraldada segadust. Kes on käinud viimasel ajal minu käsutuses olevates ruumides ütleksid praegu, et ma pole muutunud selles osas :D. Tegelikult sai lammutamine tõsisema hoo sisse alles 2012 lõpus/2013 alguses, kui hakkasin pidevamalt jälgima pakutavaid autosid ja riskima. Tegevus tundus soodne ja nii tuli kolmas, neljas, viies, kuues auto juppideks tegemisse. 2012 suvel aga hakkasin otsima suveks tööd, soovitatavalt tehnikavaldkonda, kuid miskit head pakkumist ei leidnud. Roopa auto otsis mehaanikut, kuid olin nende jaoks tundmatu kuju kolkakülast ja mind saadeti sealt minema. Õnneks sain tänu Rasmusele omale võimaluse proovida töötamist Puigaris. Seltskond paistis sõbralik ja töökeskkond mõnus. Tööl oli Puigaris augustikuu keskpaigani, ehk siis poolteist kuud. Ja siis sai alguse Vaabina autolammutus... Eelmine suvi oli samuti kuu aega kokku Puigaris tööl, kuid siis otsisin vabadust ja mõistsin, et kaheksast viieni kella järgi alluvuses musta tööd teha pole my cup of tea. Tulin ära, vedasin endale koju paar ronti ja püüdsin oma tegevust edasi arendada. Nüüd on siis asi nii kaugel, et mind nimetatakse Eesti suurimaks Mitsubishi lammutajaks ja mujalgi mainitake heas mõttes ära kui varuosadiiler. Siiski igapäevaselt pärast kooli lõppu ei tahaks sellise tööga leiba lauale teenida, vaid eelistan skeemid käes, telefon kõrva ääres ja kohvitops ees ringi seigelda ja jälgida, et kõik toimiks. Arvestades praeguseid pakkumisi, siis on see kõik võimalik isegi. Kahjuks aga hetkel rikub minu karjääritamist kutse ajateenistusse. Peaks vist jagama selle kirjatüki mitmesse ossa, sest olen küllaltki veendunud, et paljudel on üle visanud pidev koolijutt, paljusid ei huvita automaailma tegemised ja leidub neid, keda ei huvita miski muu. Pole mõtet mainida neid, keda ei huvita üldse see blogi, sest nemad ei kliki Facebookis otselinki siia või ei vajuta "Follow" nuppu paremal serval. Igatahes, koolis on vahepeal olnud palju huvitavaid ja palju igavaid loenguid, kõiki ei hakka siinkohal välja tooma, sest need nimed ja numbrid ei ütle enamikule mittemidagi. Vahepeale aga väike muusikapala taustaks mängima:

Siiski toon siinkohal välja ained, mis on praeguseks võlga jäänud ja mis tuleb korda teha, et kool lõpetada. Kõige suuremaks pinnuks silmas on kolm semestrit olnud algul lihtsa ja toredana tunudnud kujutav geomeetria. Ma ei mõista, kuidas on võimalik seda ainet üldse läbida tema (herr Riivest sooviks siinkohal "tervitada") juhendamisel... Järgmine murekoht on kõrgepingetehnika, millest vist täielikult saab aru üks eksamisooritaja 120st... Masendav... Kevadsemestril üritan ühele poole saada eelmisest kevadest võlga jäänud automaatjuhtimiste alustega ning elektroonika ja jõupooljuhttehnikaga. Viimane siis inglise keeles ja veidi segane õppejõudude vene aktsendi tõttu. Rõõmsamast küljest, siis olen juba alustanud baka lõputööga, mille käigus taastasin juba ühe teadmata vanusega elektrimootori. Töö siis praktilise suunitlusega, sain ise oma kätega valmis teha midagi, cool.
Praegu on õppekavas kolm ainet: elektrivarustus, tootmise automatiseerimine, robotitehnika. Kokku neli õppejõudu, laborid, loengud, harjutustunnid. Robotitega mängimine on põnev, lahe, kuid nõuab kõvasti teadmisi.

Võib-olla on kellelgi tekkinud küsimus, et kas ma elan veel koos Rasmusega Akadeemia tee 7/1 ühikas. Vastus on EI. Miks? 2012 aasta kevadel juhtus paras ämber, kui TTÜ Campus kinnitas mulle, et saan oma ühikakoha tagasi sügisel, kui teen valduse juba juunis ära ja tulen sisse augusti keskel. Kokkuhoid paistis nii vägev, et andsin ühikatoa käest ära ja lootsin ja ootasin, et millal siis uue toa ja toakaaslase saan. Aeg lendas, möödus, kulus... sügus tuli lähemale juba metsiku kiirusega ja minul polnud kindlat elukohta pealinnas. Uurisin juba otsaga kortereid ja teiste koolide ühikaid. Sain ühe ühiselamuga juba kokkuleppele, et olen seal niikaua, kuniks saan koha omas kompleksis. Igaks juhuks otsustasin siiski ennem käia läbi ka Campuse kontorist ja eirata mitu nädalat mulle räägitud juttu, et kõik kohad on täis, ühikas pole kummist jnejne. Läksin sisse, vestlesin veidi ja lõpuks ütlesin, et te ise lubasite mulle. Ja mis selgus... Akadeemia tee 5 ühikas on 22 vaba kohta (nagu tõesti või, siuke üllatus). Võtsin mõtlemata millelegi koheselt koha oma nimele ja lootsin, et augusti lõpus tuppa astudes ei vaata mulle vastu inimene, kellega koos elada ei ole võimalik. Tulin oma kompsudega tuppa sisse ja oh üllatust, tuba tühi kuid juba kellegi asjad olid siin. Kuna siin ühikates on vaid üks internetipesa, siis otsustasin, et maksku mis maksab, organiseerin siia tuppa WiFi. Muidugi on Campus selle kenasti ära blokkinud ja kutsusin appi Ako. Tema jaoks oli muidugi neti levitamise tööle saamine minutite küsimus. Ja siis avanes uks... tõe hetk... süda jätab lööke vahele... ja sisse astub... viisaka välimusega kutt, kes tutvustas ennast Henrina. Pool tundi hiljem libitasime koos esimesed Heinekenid ja juttu jätkus kauemaks. Selgus, et mõlemad tegeleme laulmisega ning nii leidis Henri ka tee TTÜ meeskoori (yay).
Siiski, sama aasta augustis käisime Jane, Daisi ja Rainiga trippimas Peipsi ääres, mis lõppes Käärikul :D Reisi käigus sõitsime läbi peaaegu terve Peipsi kalda, mis jääb Eesti territooriumile. Teel oli eksimist, seiklemist, navigeerimist, koeratapja hoovi sõitmist ja lendamist. Miks viimast? Njah, kas nüüd just päris lendamist, aga trossiga sõit oli paras lendamine küll juba. Väga väga mõnus tripp oli, ilmad olid vapustavad, isegi liiga kuumad (kõnealuse suve kolm kõige kuumemat päeva), kuid lahkuminek oli veidi kurb, sest jäi teadmine, et ilmselt Raini nägime viimast korda mõneks aastaks. Tema teed viisid EMÜsse ja temast on nüüd saanud tartlane.
Sama aasta sügisel suutsin meeskooris silma paista aktiivsena ja niimoodi võttis Jaak mind iga-aastase suusalaagri korraldustiimi. Kiirelt sai minust Jacki parem käsi ja sain väga positiivse kogemuse, mõnusa ürituse osaliseks. Suusalaager tõi minu ellu palju uusi tuttavaid naiskoorist, kuid sain paremini teadma ka mõnda meeskoorlast. Jaagu initsiatiivil korraldasime esimest korda ajaloos kapotikelgutamise, mille tarbeks valmistasin ette kaks autokapotti. Algul olime veidi skeptilised atraktsiooni meeldimises, kuid pärast suusalaagrit korraldasime eraldi kelgutamispäeva Tartus Kassitoome kausis.
Nüüdseks on kindlasti eelnev muusikapala lõppenud, seega oleks aeg kostitada järgmise lauluga, mis on viimastel nädalatel minu peas kummitanud:

Üritus oli väga lahe meie jaoks, kuid mitte vist kohalikele snowtuubi rentijatele, sest miskipärast polnud nende tuubidel üldse huvilisi, kui nähti meid lollusi tegemas :D

Järgmine suurem üritus oli Maskiball 2013, kus Jaak tõmbas mind kohe pangapunti ürituse rahaasjadega tegelema. Väga chill ja cool seltskond (tavaliselt esimest korda Maskiballil olevad mehed värvatakse politseipunti). Pärast seda vahetasin taas autot ning laulsin: "Kae ma tei säändse viguri, et ostsõ hindäl bemari". Ja siis juba paistiski kevad ja päikselised ilmad. Teadupärast tähendab see aga meeldivate aroomide õhku levimist, mis pärinevad grillsöe kohal küpsevast lihast.
Maikuus käisin esimest korda elus (vist) päris vanglas. Väga lahe, põnev, naljakas (vangla polnud naljakas, vaid seal toimunu) ja samas õõvastav, hirmutav õhtupoolik. Juunis olin ametis oma eksamitega ja uute tutvuste sobitamisega. Pärast jaanipäeva aga asusin kohe tööle, mis tähendas, et tööpäevad olid hõivatud, õhtuti käisin tavaliselt maal lammutuse asju askeldamas ja õhtul tagasi linna. Augusti algul käisime veel peretuttavatega Põhja-Eestis reisimas, mis kujunes oodatust lõbusamaks ja seiklusterohkemaks. Pärast sünnipäevanädalat tulin töölt ära, et nautida viimaseid nädalaid kodus ja puhata. Suve lõpus käisime Sirlega Tartus öölaulupeol, kus muidugi jäin hääletuks, kuid emotsioon surus kogu halva massi tagaplaanile ja alles jäi vaid hea mälestus. Sügisel uue kooliaasta algul sain omale ülesandeks korraldada suusalaager 2014, mille korraldamisest sai alguse tänaseni püsima jäänud kolmeliikmeline rühmitus nimega YOLO. Suusalaager läks veidi aia taha, kuna ilmataat ei soosinud meie üritust. Lund polnud algul, laupäeval hakkas tuiskama ja õues läks pääääris külmaks. Mõned julgemad proovisid suuski alla õhukesel lumekihil, kuid rohkem oli siiski tegu matkalaagriga, kui suusalaagriga. Eks järgmine kord teen paremini, kui avaneb võimalus.
Vahepeal on palju tööd olnud, palju sõitmist, palju kooli, palju toredalt ja mõnusalt sisustatud neljapäeva õhtuid. Eile tegime üle pika aja taas grilli kursavendadega ja ajasime juttu. polnudki ammu juba kursusega miskit koos teinud. Meid on küll väheks jäänud juba, kuid siiski hoiab rahvas veel mingil määral kokku.

Ahjaa, unustasin veel mainida, et alates 30. juunist olen ajateenistuses, niiet ärge siis ära ehmatage, kui mind enam pidevalt online ei ole.

Nüüd aga on küll aeg otsad kokku tõmmata, sest jutt läheb ikka vägaväga pikaks juba ning teadupärast on pikk jutt s*tt jutt. Püüan end parandada nüüd ja tihedamini postitada :)